1970 — Heino Kiik “Tondiöömaja”

HEINO KIIK

14. mai 1927 Avinurme vald, Tartumaa, – 22. veebruar 2013 Tallinn

• Proosa- ja näitekirjanik, publitsist.

• Lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandus-agronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina.

• Moskvas õppis Maksim Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.

• Avaldas ka oma tegevust kirjeldavaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks.

• Lisaks kirjutas populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju.

• Romaani “Tondiöömaja” eest pälvis 1967. aastal romaanivõistlusel I koha.

• Raamat tekitas laiema diskussiooni: ühelt pool leiti, et Kiik naeruvääristab selles Nõukogude Liitu ja kolhoosikorda, teisalt aga nõudis rahvas romaanivõistluse võidutöö avaldamist. Raamat läbis tsensuuri karmi kärpimise.

• 2006. aastal pälvis Heino Kiik Riigivapi IV klassi teenetemärgi.

Esimene lause:

„Junnovi Miinal oli sünnipäev.”

1969 — Veera Saar “Ukuaru”

VEERA SAAR

28. märts 1912 Peterburi kubermang, Tikapesa eesti küla – 20. juuli 2004 Tallinn

• Kirjanik ja pedagoog.

• 1937. aastal lõpetas Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna magistrikraadiga.

• Veera Saare loomingus on põhikohal maainimene. Eriline poolehoid on kirjanikul maanaisele – tema arenemis- ja kujunemislugu, naine kui ema ja abikaasa, kes hindab üle kõige kodu väärtusi, aga kelle enda vajadused on elu lükanud teisejärguliseks. Ajaloo tõmbetuultes ei tohi naine eluraskustele alla jääda, sest ta peab lapsed üles kasvatama, neile inimväärse lapsepõlve looma.

• Romaani „Ukuaru“ eest sai Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna 1970. aastal.

• 1973. aastal valmis romaani põhjal film, mille peaosades on Elle Kull (Minna) ja Lembit Ulfsak (Aksel).

Esimene lause:

„Täna saatsin ma Enn-Aksli ära.“

1968 — Vladimir Beekman “Aatomik ja küberneetiline karu”

VLADIMIR BEEKMAN

23. august 1929 Tallinn – 3. oktoober 2009 Tallinn

• Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja tõlkija.

• 1953. aastal lõpetas Tallinna Polütehnilises Instituudis keemiainseneri eriala.

• Tõlkis saksa, rootsi, hollandi, taani, vene, tšehhi, läti ja flaami keelest luuletusi, proosat, romaane, sealhulgas Astrid Lindgreni teoseid.

• 2002. aastal pälvis Vladimir Beekman Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

• Oli abielus kirjanik Aimée Beekmaniga.

• Köitva jutustajana suudab huvitaval viisil süvendada noorte maailmapilti.

Esimene lause:

„Kord läks Aatomik jälle Teadlase käest küsima, mis tal teha tuleks, juhtus midagi ootamatut.”

1967 — Jaan Kaplinski “Tolmust ja värvidest”

JAAN KAPLINSKI

22. jaanuar 1941 Tartu

• Luuletaja, esseist ja tõlkija.

• Õppis Tartu Ülikoolis prantsuse filoloogiat.

• Eesti taasiseseisvumise algusaastatel tegutses poliitikuna.

• Jaan Kaplinski on tänapäeva Eesti tuntumaid ja tõlgitumaid kirjanikke.

• 1997. aastal pälvis Jaan Kaplinski Riigivapi IV klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi.

• “Tolmust ja värvidest” luuletuse eest sai 1968. aastal Juhan Liivi luuleuhinna.

• Luulekogus „Tolmust ja värvidest“ kajastub 1960. aastate vaimuelevus, ka sotsiaalse mõtte elavnemine, mis lubas otsesemalt rääkida inimese eksistentsiprobleemidest ja psüühikast.

Luuletuse algus:

„Tolmust ja värvidest saavad uued liblikad 

aga meid pannakse mulda nagu murtud luud oma asemele  

tagasi“

1966 — Artur Alliksaar “Nimetu saar”

ARTUR ALLIKSAAR

15. aprill 1923 Tartu – 12. august 1966 Tartu

• Luuletaja, tõlkija ja näitekirjanik.

• Õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust.

• Kui ta 1958. aastal pärast Venemaa vangilaagreid Tartusse ilmus, pani see ontliku linnakese kiiresti kihama. Ta erines kõigist ja kõigest. Vähe sellest! Ta oli epateeriv, lärmakas ja sekkus aktiivselt kõigesse, mis tema tundlikule loomusele vastukarva oli. Ja seda oli palju. Ta sukeldus hoogsalt kohalikku kirjandus- ja kohvikumaailma ning algatas kõige hullumeelsemaid ettevõtmisi, mis muutusid kogu linna kõneaineks. Kiiresti tekkis tema ümber austajaskond, nn Alliksaare ümarlaud. Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli ta tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda “Tartu boheemlaste kuningaks”.

Näidendi algus:

MARIUS (hämmastunult): „Mis, kas see polegi teie? (Lugeja ei vasta midagi, vaid lülitab sisse lauaventilaatori.)

MARIUS (vaikse, arutleva häälega): Imelik. Kuni selle hetkeni olin kindel, et see olete teie.

LUGEJA (tegevusetusest tingitud närvilisusega). Lubage küsida, kas selline kõnetamine ei tundu teile omajagu jaburana? Lõppude lõpuks olen ma muidugi mina mitte keegi teine.“

1965 — Enn Vetemaa “Monument”

ENN VETEMAA

20. juuni 1936 Tallinn – 28. märts 2017 Tallinn

• Prosaist, näitekirjanik ja luuletaja.

• 1959. aastal lõpetas Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiainsenerina  ja 1965. aastal Konservatooriumi kompositsiooni erialal .

• 1965–1969. aastatel ETV vanemtoimetaja ning kirjandus- ja kunstisaadete peatoimetaja.

• 1969–1976. aastatel Kirjanike Liidu luulekonsultant, hiljem kirjastuse Kupar juht.

• 2001. aastal pälvis Enn Vetemaa Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

• „Monumendi” kirjanduspoliitiline taust oli kõmuline. Juhuse tahtel kohtas pead parandav üliõpilane Vetemaa kunagises Centrali õllesaalis viinaveaga tsensorit Juhan Krentsi, kes parajasti tema esikromaani käsikirja kallal istus ja selle ära kavatses keelata. Pärast kaht ühist pudelit konjakit lõi tsensor veel samal päeval käsikirjale loatempli.

• Teose ilmudes hakati otsima tegelaste prototüüpe ning „Monument” vallandas terava sule- ja sõnasõja (ENSV kirjanike kongressil 1966). Venekeelne tõlge pälvis aga Moskvas rahvuskirjanduste aastapreemia.

Esimene lause:

„Ma süütasin sigareti, toetasin pea mõnulevalt tugitooli korjule ja sulgesin korraks silmad.“

1964 — Aimée Beekman “Väikesed inimesed”

AIMÉE BEEKMAN

20. aprill 1933 Tallinn

• Proosakirjanik.

• Lõpetas 1956. aastal Üleliidulise Kinematograafiainstituudi, töötas 1956 – 1960. aastatel Tallinnfilmis peaoperaatorina.

• „Mirjami triloogia“, millest I osa „Väikesed inimesed“ ja III osa „Vanad lapsed“ (1972) näitavad lapse silmade läbi ja tema siseelu peeglis Tallinna agulikeskkonda ja inimesi 1930. aastate lõpul ning sõja-aastatel, triloogia keskmise raamatu „Kaevupeegel“ (1966) olevikuline plaan kujutab aastaid 1940-41, peategelaseks NSV Liidust Eestisse naasnud revolutionäär, siduv lapstegelane Mirjam esineb siin episooditi. Traagilise häälestusega tõuseb esile „Vanad lapsed“, mis kujutab sõjaaegsete laste rüüstatud siseilma.

Esimene lause:

„Mirjam tuli ärkvele, kuid silmi ei suutnud avada.“

1963 — Paul Kuusberg “Andres Lapeteuse juhtum”

PAUL KUUSBERG

30. aprill 1916 Tallinn – 21. jaanuar 2003 Tallinn

• Prosaist ja kriitik.

• Romaanidega debüteeris Paul Kuusberg alles oma elu teisel poolel, olles enne seda kirjandusideoloog, ajakirjanik ja poliittöötaja.

• „Andres Lapeteuse juhtum” on romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, kuid see on nii tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega, et isikuromaan kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks.

• 1966. aastal valmis film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, kus võib jälgida nn eesti näitleja paradoksi. Kunagine väljasaadetud klassivaenlane Ants Eskola mängib dogmaatilist stalinisti Jürvenit.

Esimene lause:

„Major Lauri Roogas tõrkus ikka veel oma kõrvu uskumast.”

1962 — Eno Raud “Sipsik”

ENO RAUD

15. veebruar 1928 Tartu – 9. juuli 1996 Haapsalu

• Lastekirjanik, prosaist ja tõlkija. Kirjandusse tuli ta 1930. aastate lõpul ajakirjas Laste Rõõm varjunime Eno Sammalhabe all.

• Kirjutanud nuku- ja lastenäidendeid ning multifilmide käsikirju. Tema loomingule on omane romantika ja seikluslikkus, luules sõnamängulisus, naljameelne sõnakoomika. Ta oli abielus Aino Pervikuga.

• Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.

Esimene lause:

„Mart ja Anu on vend ja õde.“

1961 — Asta Willmann “Peotäis tuhka, teine mulda” I osa

ASTA WILLMANN

2. oktoober 1916 Tallinn – 3. detsember 1984 Farmington, USA

• Proosa- ja näitekirjanik ning luuletaja.

• 1937-1944. aastatel Pärnu teatri “Endla” näitleja ja lavastaja.

• Põgenes 1944. aastal Rootsi. 1951. aastal siirdus Kanadasse, 1960. aastal Ameerikasse.

• Kauaaegse Eesti PEN-i sekretärina arendas aktiivselt rahvusvahelist tegevust klubi eluõiguse eest.

• Kirjanduslikku tegevust alustas pseudonüümi Johannes Madara nime all. “Peotäis tuhka, teine mulda“ koosneb viiest köitest. Sariromaan on alapealkirjastatud kui “üks pikk jutt rõõmust, armust ja lootusest”, tegemist ongi eesti kirjanduse kõige pikema armastusromaaniga, milles elu ja armastust on nähtud naise vaatepunktist.

Esimene lause:

“… ja siis äkki vilkus all orus jaadrohelist vett, mis näis seal looklevat pisut laisavõitu jõena, läikides päikeses nagu lihvitud kivi.”