1940 — Hugo Raudsepp “Kompromiss”

HUGO RAUDSEPP 

10.juuli 1883 Vaimastvere vald, Tartumaa – 15. september 1952 Irkutski oblast

• Näitekirjanik, prosaist ja kriitik. Kirjanikuteed alustas luuletajana, aga tuntuks sai vestekirjanikuna Milli Mallika varjunime all.

• Töötas ajakirjanikuna Postimehes.

• 1925. aastast oli vabakutseline kirjanik.

• 1951. aastal Hugo Raudsepp arreteeriti. Suri Siberi vangilaagris.

• Tema näidendite edu varjutas ta ülejäänud loomingu. Teise maailmasõja eelse perioodi kõige silmapaistvamalt eesti näite-kirjanikult Hugo Raudsepalt on ilmunud 30 näidendit.

• Tema põhižanriks on komöödia, mis toetub tihti lausa anekdootlikule süžeele. Ta näidendid võimaldasid eritleda elu vastuolusid ja ajastu aktuaalseid probleeme, kujutada tüüpilisi karaktereid ning inimkonna uusi ja vanu pahesid, andes koomilise läbilõike 1920.–1930. aastate Eesti maa- ja linnaelust.

  

  Näidendi algus:

  EMAND MIHKELSON: „Oeh!

  TIMOTEUS: (Mees lamamistoolid) Ärge kartke, emand Mihkelson. Me oleme elus.

  EMAND MIHKELSON: Issake! (Vajutab ukse kõrval nupule, elekter süttib) Kuidas härra nõnda pimedas? Või olite koguni uinunud?

  TIMOTEUS: Ei ma maganud. Kuulatasin kuupaiste-sonaati.“

1939 — Erni Hiir “Homsele vastu”

ERNI HIIR

29. märts 1900 Viljandimaa–27.oktoober 1989 Tallinn

• Luuletaja ja tõlkija.

• Tuli eesti luulesse tormiliselt 19-aastasena.

• XX sajandi eesti luule algab Erni Hiirega.

• Õppis vabakuulajana Tartu Ülikoolis filosoofiateaduskonnas.

• 1945–1960. aastatel juhatas Kirjanike Liidu Tartu osakonda. Nõukogude ajal asus  see Õpetaja tänaval, sõjaeelse EV viimase peaministri JüriUluotsa kodumajas. Tartus elavad kirjanikud kutsusid seda „Hiire klubiks“, mõnikord ka irooniliselt „Hiire uruks“.

• Abielus Aimi Hiirega, kes oli Tartu Linna Keskraamatukogu juhataja.

• Nende tütrepoeg on luuletaja Karl- Martin Sinijärv.

  Esimene salm:

  „Maailmavõimu lummav varjutus

  nüüd ohuööna laiub üle maade

  ning inimaju rüüstab kinnis-aade,

  et pingel suur kui väetim vend,

  vaid täitku endakaitse harjutust!“

1938 — Jaan Kärner “Pidu kestab”

JAAN KÄRNER

27. mai 1891 Rõngu, Tartumaa – 3. aprill 1958 Tartu

• Luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija ja kultuuriloolane.

• Ajakirjanduslikku tegevust alustas Tallinnas, töötas 1912-1920. aastatel mitme ajalehe juures.

• 1917–1920. aastatel oli Eestis pahempoolsete esseeride juht ja nende esindaja Asutavas Kogus.

• Loomingu olulisim ja mahukam osa on luule.

• Lisaks luule- ja proosaloomingule avaldanud kirjanduskriitikat,

• Tõlkinud saksa ja vene kirjandust.

• Teatrikriitikuna analüüsis Estonia algaastate lavastusi, 1930. aastail peamiselt rahvuslikku dramaturgiat.

  Esimene lause:

  „Oli kõle ning rõõmutu oktoobrikuu päev, kui kodanik Villibald Eiühti pärale jõudis Soodomasse, kuhu ta kavatses jäädavalt elama asuda.“

1937 — Friedebert Tuglas “Väike Illimar”

FRIEDEBERT TUGLAS

2. märts 1886 Ahja – 15. aprill 1971 Tallinn

• Prosaist, kriitik, kirjandusteadlane ja tõlkija.

• Eesti kultuurielu juhtivamaid isiksusi.

• 1917. a. rajas kirjandusühingu „Siuru”.

• Asutas ning toimetas kirjandusajakirju „Odamees”, „Ilo”, „Tarapita”. 1923. aastal asutas ajakirja „Looming”.

• Friedebert Tuglase nimeline novelliauhind 1971. aastast.

• Majamuuseum Tallinnas Väikese Illimari 12, asutatud 1971. aastal, 1993. aastast Underi ja Tuglase kirjanduskeskus, 1982. aastal asutati Helsingis Friedebert Tuglase Selts.

• „Väike Illimar” on sugestiivne, autobiograafiline lapsepõlveromaan, mis kujutab Ahja mõisa miljööd ja inimesi, nähtuna läbi lapsesilmade.

• Romaanist on loodud telefilm „Väikese Illimari radadel”.

  Esimene lause:

  „Väike Illimar, kirjeldan sind nõnda, nagu mäletan minevikust ja nagu näen nüüd.”

1936 — Albert Kivikas “Nimed marmortahvlil”

ALBERT KIVIKAS

18. jaanuar 1898 Suure-Jaani, Viljandimaal – 19. mai 1978

• 1916. aastal kuulus ta oma vanuse tõttu mobiliseerimisele, mis oleks tähendanud sattumist Esimese maailmasõja keerisesse. Riiklikud koolid võisid oma õpilastele taotleda ajapikendust sõjaväeteenistusse astumisel ja seetõttu lahkus ta Kamseni erakoolist ning sooritas edukalt sisseastumiseksamid Tartu kommertskoolis.

• „Nimed marmortahvlil” esitatakse ulatuslikult noorte maailmavaatelisi vaidlusi ja ka sisemisi kõhklusi sotsialismi-idee ja Eesti iseseisvuse eest võitlusse astumise vahel. Vabadussõja sündmusi jälgitakse õppursõdurite pilgu läbi, peategelased teevad läbi lahingud Lõuna-Eesti vabastamisel Tartust Valgani.

• Teos, mis oli läbi nõukogude okupatsiooni väga rangelt keelatud, muutus legendiks, omamoodi „keelatud kirjanduse” arhetüüpseks näiteks.

• 2002. aastal lavastas Elmo Nüganen romaani põhjal samanimelise filmi, mis on tänini enim vaatajaid kogunud Eesti film pärast Eesti taasiseseisvumist 1991.

  Esimene lause:

  „Kui kommertskooli seitsmenda klassi õpilane Henn Ahas oma korterist, kuski koolilinna kaugemas agulis, raamatud kaenlas, kõleda detsembripäeva hommikuses hämaruses tänavale astus, et kooli tõtata, nägi ta tänavanurgal seisvat trobikonda inimesi.”

1935 — August Mälk “Õitsev meri”

AUGUST MÄLK

4. oktoober 1900 Saaremaa – 19. detsember 1987 Rootsi

• Proosa- ja näitekirjanik.

• Omandas õpetajakutse Tartu Ülikoolis.

• Töötas Rootsis Kuningliku draamateatri raamatukogu-hoidjana.

• Rannatriloogias näitab Mälk inimesi hoopis rahulikumas valguses, sajandite jooksul kujunenud tavad ja tõekspidamised tunduvad loomulike ja väärtuslikena, esile tõuseb rannaelu etnograafiline külg.

• Mälk on suure soojusega kujutanud randlaste hingeelu, samas paistab ta silma olustiku täpse kirjeldamisega.

• Triloogia sisendab kohalikku patriotismitunnet, väljendades vajadust kodupaigast kinni hoida ning seda toetada.

  Esimene lause:

  „Päike oli juba päris madalal.“

1934 — Mait Metsanurk “Ümera jõel”

MAIT METSANURK 

19. november 1879 Tartumaa – 21. august 1957 Tallinn

• Prosaist, näitekirjanik ja kriitik.

• Töötas kantseleiametnikuna, kooliõpetajana ja 1906. aastast ajakirjanikuna.

• Tema näidendiga “Päikese tõusul” (käsikiri kadunud) avati 1906 “Estonia” kutselise teatrina.

• “Ümera jõel”, mis ilma varasemale ajalooproosale omase romantilise kujutuseta jutustab eestlaste võidukast lahingust ristirüütlite vastu 1210.

  Esimene lause:

  „Pilvist vajus pehmeid lumeräitsi külavahe-teele, väljade valgeile palakaile, katuseviiludele ja püstkoja ridvule.

1933 — Karl August Hindrey “Armastuskiri”

KARL AUGUST HINDREY

15. august 1875 Pärnumaa – 9. jaanuar 1947 Tallinn

• Prosaist, ajakirjanik, karikaturist, teatri- ja kirjanduskriitik, vestekirjanik, lasteraamatute ja reisikirjade autor. Viljakas följetonist.

• Õppis 1894–1904 Peterburi Stieglitzi kunsttööstuskoolis joonis-tamist ja maalimist.

• Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist.

• Novellikogu „Armastukiri” – süvendatud hingeelu-eritlus ning sundimatu subjektiivne jutustusviis. Pälvis selle eest Riigivanema auhinna.

• Peategelasena esineb enamasti arenenud intellekti ning tundeeluga, välist ja sisemist kultuuri hindav isik, kes on seatud vastamisi madalatest tungidest juhitud ümbrusega.

  Esimene lause:

  „Paar päeva oli mõrtsukalik palavus lasunud nagu metallist vajutis bulvaritel ning avenüüdel, mis olid alistudes hingamise tagandanud ja oodanud lämmatava surve lõppu.”

1932 — Leida Kibuvits “Soomustüdruk”

LEIDA KIBUVITS

18. oktoober 1907 Haaslava vald, Tartumaa – 5. detsember 1976 Tallinn

• 1922-1924. aastatel õppis Pallase kunstikoolis.

• 1950. aastal vangistati poliitilistel motiividel. “Raske haiguse” tõttu karistusaega väidetavalt lühendati, misasjas olevat instrumentaalne osa olnud Aadu Hindi pingutustel. Esialgu 25 aastaks määratud karistusajast tuli tal ära kanda neli ja 1954. aastal pääses ta Siberist tagasi Tallinna.

• Andekas kirjanik, kelle läbilöögiromaaniks sai „Soomustüdruk”.

• Oma „elavhõbeda temperamendiga” pakkus ta huvi ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist”, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes.

• Debüütromaan kujutab särtsakat agulitüdrukut, kes peab endale eluteed sillutama sõjaväeametnikuna. Uudne ainevald, optimistlik ellusuhtumine, humoristlik jutustamisviis ja vaimukad dialoogid tõid autorile tunnustuse.

Esimene lause:

„Anno Domini 1907, kirjutas peenem rahvas Eesti kubermangus.”

1931 — Betti Alver “Lugu valgest varesest”

BETTI ALVER

23. november 1906 Jõgeva – 19. juuni 1989 Tartu

• Luuletaja, prosaist ja tõlkija.

• Õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust.

• Katkestas ülikooli stuudiumi kirjandusliku tegevuse kasuks.

• Kuulus luulerühmitusse Arbujad.

• Mälestusmärk ja muuseum Jõgeval.

• Juhan Liivi nimelise auhinna laureaat 1967. aastal.

• Kooli ajal harrastas Betti Alver kirjandusega võrdselt muusikat.

• Temalt ilmusid Puškini poeemide tõlked ja “Jevgeni Onegini” eestindus 1964. aastal, mida peetakse eesti tõlkekultuuri tippsaavutuseks.

• Poeem “Lugu valgest varesest” annab iroonilise kujutuse boheemlik-tõusiklikust seltskonnast.

  Esimene lause:

  “Ju võidund kardinate taga löönd lõheroosaks taevaääs, kuid vaikselt minu sangar magab, suu valla, pitsist tanu pään ja kuklan papiljotilasu.“