1985 — Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”

VIIVI LUIKViivi Luik

6. november 1946 Tänassilma, Viljandimaa

  • Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist.

  • 1965–1967. aastatel töötas Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana.

  • Autobiograafiliste sugemetega debüütromaan „Seitsmes rahukevad” käsitleb II maailmasõja järgset külaelu Eestis vaadelduna läbi lapse pilgu. Keerukad sotsiaalsed ja ka psühholoogilised probleemid peegelduvad tütarlapse teadvuses ja hinges, kõike seda kujutab Luik nõtkes ja plastilises stiilis.

  • 1985. aastal mõjus segaseid aegu avameelselt kujutav teos omalaadse vapustusena. Kuigi Luik polnud esimene eesti kirjanik, kes käsitles oma teoses avameelselt küüditamist, metsavendlust ja kolhoosielu absurdi, võimendab tema romaani mõju just lapse vaatepunkt.

Seitsmes rahukevadEsimene lause:

„Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s