1985 — Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”

VIIVI LUIK

6. november 1946 Tänassilma, Viljandimaa

• Luuletaja, prosaist, lastekirjanik ja esseist.

• 1965–1967. aastatel töötas Tallinnas arhivaarina ja raamatukoguhoidjana.

• Autobiograafiliste sugemetega debüütromaan „Seitsmes rahukevad” käsitleb II maailmasõja järgset külaelu Eestis vaadelduna läbi lapse pilgu. Keerukad sotsiaalsed ja ka psühholoogilised probleemid peegelduvad tütarlapse teadvuses ja hinges, kõike seda kujutab Luik nõtkes ja plastilises stiilis.

• 1985. aastal mõjus segaseid aegu avameelselt kujutav teos omalaadse vapustusena. Kuigi Luik polnud esimene eesti kirjanik, kes käsitles oma teoses avameelselt küüditamist, metsavendlust ja kolhoosielu absurdi, võimendab tema romaani mõju just lapse vaatepunkt.

Esimene lause:

„Suurtes ja hallides teeäärsetes taludes olid elanud kulakud ja raudsängijalgadesse kulda peitnud.”